Tuesday, December 31, 2013

P 22.12.13 EVERGLADES rahvuspark


Andres saab autos suurepäraselt ennast välja magada, ma magasin telgis ka hästi kuigi olin paar korda üleval, et suletekki enda pealt ära sättida. Suletekk on ilmselgelt liiast, vaatamata tugevale meretuulele J.

Hommikul on vaenlased platsis – moskiitod.

Kui eile arvasime, et saime tasuta telkimise ala, siis hommikul teeb visiidi pargivaht ja informeerib, et öö 16.-. selgub, et tasuta on suvel kui väljas on tappev kuumus ja ööbima siia jääda soovivad vähesed.

Mina lähen pessu ja Andres võtab välja meie hea abilise välipliidi ja teeb hommikukohvi. Kõhud täis võtame rattad ja läheme ümbrust avastama. Andres broneerib homseks tervepäeva matka.

Läbime erinevaid matkaradasid ja põhiliselt ikka ratastega. Osad rajad on laiemad, osad kitsamad ja viimaste puhul on oluline jälgida, et kõrkjad sõrmevahesid lõhki ei lõikaks.

Täna nägime alligaatoreid, krokodille ja erinevaid linde.















 
Everglades on suur vesiala, mis meenutab veidi mõnes kohas meie raba, ainult et mändide asemel on minimangroovid või –palmid. Hiljem trehvame nägema ka mändidega ning küpressidega (tundub, et need on kuivanud kuid tegelikult on talveunes) ´raba´.  
 
Õhtul 7-st on amfiteatris rahvusparki tutvustav slaidishow. Asjalik! Minul tekkis väga suur soov siin kohata lamantiine.


L 21.12.13 MIAMI lõunasuunal


Ärkan iseenesest 5.20, pesen pesu, teen hommikusöögi, Andres aitab Mailisel korteris mõned remonditööd teha. Asjad kokku, söögipoodi, Andres pakib asjad autosse, mina käin sel ajal Rossi poes, mis on mõnede poolt kiidetud, aga mina ei leia sealt mitte midagi või on asi selles, et mul pole eriti midagi vaja.

Miks on nii, et esimesed päevad on kõik imeline ja siis tuleb see päev kui tuleb üles tüli. Ometi käitud just kui sama moodi, aga toimub mingi murdemoment, ragistad ära ja kõik läheb taas roosades toonides edasi J.
 

Õhtul 6 paiku kui on juba täitsa hämar jõuame Homesteadi ja sealt liigume edasi Everglades rahvusparki. Rahvuspargi peamaja juures üritame süüa õhtusöögi, aga poole minutiga saab selgeks EI, sest sääsed ja väiksed mustad kihulased, kes värske vere saabudes hulluks lähevad ja meid kogu jõududega ründavad, teevad selle võimatuks. Piknikust ei tule midagi välja, nosime oma Coscost ostetud kana autos edasi. Rahvuspargi sissepääsu juures ei ole kedagi ja saame tasuta sisse. Teel Flamingo telkimise alale ajab Andres alla ühe üpriski suure mao ja meil õnnestub näha puumat (kuigi hiljem selgub, et see võis olla ka bobcat, aga ilus on mõelda, et see oli ikkagi puuma J, sest rahvuspargi lõunaosas pidi neid vabas looduses olema kõigest 12-15 isendit).

Flamingo telkimise ala on väga mõnus ja ilus koht, kus on ka eraldi majad wc ja duššiga ning lõkkeplatsid ja lauad-toolid. Paneme autotulede valgel telgi üles, kuid kui teeme  proovi pikutamise, siis saame aru, et kahekesi jääb siin kitsaks. Paneme üles ka teise telgi, aga tuul on nii tugev, et surub karkassvaiad vastu maad ja seal sees pole võimalik magada. Lahenduseks saab see, et mina magan õues väikses telgis ja Andres peab endale pesa tegema autosse.

 
Öö Mehhiko lahe kaldal on võrratu – võrratult ilus tähistaevas, mida saab hea sõbraga koos vaadelda, mere kohin ja – lõhn, õrnalt soolakas meretuul, mis võtab sind oma embusesse, üksikud lõkked, mis näitavad valgust ja ma tunnen, et see on puhkus, mida vajan!

R 20.12.13 MIAMI


Ajavahega harjumine võtab aega ja see on kurnav. Täna olin kohaliku aja järgi 03:40 üleval ja enam und ei tulnudki. Ma kujutan ette, et puhkuse jooksul suudan siinse ajavööndiga just ära harjuda kui tuleb hakata uuesti tagasi harjuma J.

Täna on shoppamise päev. Meie Mailisega naudime seda kindlasti täiega, aga Andres ma arvan tunneb ennast rohkem autojuhina J.

Eilse õhtusöögiajal saan targemaks siinsetest odavamatest kettidest, kuhu homme plaanis minna – Ross, Marshalls ja suured outleti keskused, on olemas ka T.J.Maxx, aga selle kohta öeldi, et ei ole esimene valik.

Hommikusöök söödud hakkame poodidesse suunduma, aga enne peab Mailis memmekese juurest läbi käima ja selgub, et memm ei taha üksi olla ja ta meel oleks väga kurg kui Mailis terveks päevaks ära läheks. Mailisel ei ole südant tädikest üksi jätta ja me lähme ostukeskustesse Andresega kahekesi.

Tänase päeva kõige parem lause tuli Mailiselt – kui sa tahad mõni kord siia Miamisse puhkama tulla, siis minu korter on sulle avatud. Saame kokkuleppele J!

Ma pean ütlema, et shoppamine mulle meeldib, aga see on raske töö, sest valik on tohutult suur. Mis on hämmastav, et ostukeskused on koguaeg rahvast täis ja inimesed ostavad, mitte ühe-kahe asja kaupa vaid kärud on nänni täis. Muidugi on praegu jõulude aeg, aga ikkagi USA on meeletu tarbimise ühiskond. Jälgisin neid seal natukene – keegi ei osta asju ühe kaupa, ikka 3 ja enam ning kassa järjekorras seistes haaratakse veel ühte koma teist korvi. Asjad ulmeliselt odavad ei ole, pigem mõistliku hinnaga ja mõeldes Eestile on kauba ja suureste valik võrreldamatu.
 

 
Ostukeskuste kärumehed ei pea kärusid ise lükkama, selleks on suur elektrooniline käru ja kärumees juhib seda puldist.

Kaks mega suurt ostukeskust on Aventura Mall Miami põhjaosas (siin saab lahenduse ka telefoni internet) ja Sawgrass Mills Ft.Lauderdale linna ääres. Kui on soov midagi osta, siis tuleb varuda julgelt päev ja rohkemgi, et kõik poed läbi käia. Mõistlik on rentida ka auto, omada mõni GPS seada ja hätta ei tohiks jääda. Autot parklasse jättes tuleb olla eriti tähelepanelik, sest pärast selle ülese leidmine on suur tegu. Kõige tähtsam, et hind mida te asjadel näete ei ole lõplik, sest sinna lisanduvad veel taxid 7%.

Siin elab palju tumedanahalisi ja latiinorahvast, hispaania keelt kuuled igal sammul.

Õhtuks oleme Andresega mõlemad väsinud. Mina jõuan veel tassikese teed juua ja kohaliku kollast ajakirjandust sirvida, aga Andres läheb kohe magama.

N 19.12.13 FORT LAUDERDALE


Olen korraks üleval kelle 4 paiku, siis magan veel kella 7 ja siis tunnen, et olen end välja maganud. Toanaaber magab veel, võtan fotoka ja hiilin õue promenaadile jalutama. Kell seitse on siin vilgas tegevus, kõik tegelevad spordiga ja siin nad siis on, härrad kes kunagi sümboliseerisid mulle ameeriklasi - vanahärrad šortsides valgete sokkide ja tossudega J. Tegelikult liigutavad ennast kõik – noored vanad, valged mustad, kohalikud turistid. Inimesed jooksevad promenaadil, rannaliivas, mõni annab lisakoormust hantlitega ja mõned on tulnud lihtsalt pingikesele värsket õhku hingama. Kõik on lubatud ja kõik on hea, paljud teretavad ja naeratavad. Traktor rullib rannal liiva.

Rannatuul on endiselt jahe. Kella 8 paiku tuleb päike pilve tagant välja ja kohe hakkab palav. Paljud söögikohad tehakse lahti juba kella 7-st, aga mõtlen, et joon hoopis tassikese kohvi hosteli vastuvõtus ja ootan Andrese ära ning siis koos sööma minna. Kella 9 paiku helistabki Andres, et on 150km kaugusel ja paari tunni pärast peaks olema kohal.





Andres saabubki ja nagu alati on tal miljon asja käsil, seega ta saab kasutada siinset neti ühendust, teha vajalikud kõned ning saamegi minna sööma ja edasi Miami suunas. Teeme väikese jalutuskäigu promenaadil ja sööme itaalia restoranis. Promenaadile on paigutatud väikene lava ja istepingid ning inimesed naudivad elavat muusikat ja rahvas tantsib, igaüks nii nagu oskab – kes paaris, kes üksi, kes aeglasemalt, kes kiiremini – peaasi, et on hea olla. No, teeme meiegi paar keerutust J.

Sõidame järgi Mailisele, kes on Andrese hea sõber ja kelle juures Torontos ma elasin enne eelmisele ameerika reisile minekut. Tal on siin väike kinnisvara ja ta on lahkel nõus seda meile kasutusse andma. Mailis ise on enamuse ajast sõbranna pool, kes vajab seoses vanusega veidi abistamist.

Mailis peale võetud, sõidame alla lõuna poole Miamisse. Kohale jõudes läheme meie linna, et Andres saaks kohaliku interneti kaardi osta ja pärast paari poodi külastada. Mailis jääb korterit koristama. Kuna ta käib siin ainult mõned korrad aastas, siis ta tahab suurema tolmu ära võtta ja veidi jõulumeeleolu luua. Teiseks on Miamis tobe seadus, et oma kinnisvara ei tohi välja rentida alla kolme kuu ning külalised võivad sinu elamises olla ainult koos omanikuga või tema abikaasa või lastega. Kui  sa seda seadust ei jälgi, siis mõni *hea ja tähelepanelik naaber* võib asja kohtusse anda.

Interneti kaardi ostuga  läks kõik alguses libedalt, aga kui oli möödas pool tundi ja ühendust  polnud veel toimunud, tundus asi kahtlasena, aga ikkagi püsis veel lootus, et läheb lihtsalt kauem aega. Aja sisustasime autoga pesulas käimisega ja shoppamisega. Nii palju kui pesulaid, nii palju on ka erinevaid hinnakirju, peatee ääres maksis käsipesu 27,- ja mõni miil edasi 12,-, millest Andres veel kaks dollarit alla kauples. Mulle tegelikult selline asi päris  meeldib, et praktiliselt igal poole on kauplemise võimalus, kõik oleneb sinu veenmisoskusest J, õnneks Andresel seda jätkub. Suures kaubanduskeskuses proovisin mõnda kleiti ja suure tõenäosusega lähen ja ostan homme ühe ära. Miks ma kohe ei ostnud, sest jäin Andrest kuulama, see ju alles esimene pood, et neid tuleb ju veel. Mailis kogenud naisterahvana, aga õhutas õhtul, et osta tuleb kohe, sest isegi ühe keti poed müüvad erinevaid asju. Nüüd siis kõige tähtsam, neti ikka veel ei ole ja läheme sinna poodi tagasi ning selgub karm tõe, et Andrese telefon on lukus ja seda kaarti vastu ei võta. Kuigi oli ta hiljuti lasknud luku maha võtta, siis nüüd selgus, et mehed kes seda tegid, olid teinud praaki, ometigi tegi ta seda Kanadas telefonide esinduspoes. Õnneks olukord lahenes sellega, et ta sai interneti kaardi i-padi jaoks.

Õhtusöögilauas teeme plaane, mida nende kahe nädala jooksul tasub ja jõuab külastada. Kuna nii Mailis kui Andres on korduvalt Florida lõunaosas reisinud, siis saame paari tunniga  kondikava paika.

Thursday, December 19, 2013

K 18.12.13 Fort Lauderdale


Hommikul ärkan mõnusa teadmisega, et olen saanud 4-5 tundi magada. Magasin sellist und, et ei mäleta midagi ja see möödus hetkega. Kui pea 2 ööpäeva oled magamata, siis enesetunne on suhteliselt kehv. Ikka on mul külm, uskumatu.

Hommikul 7 paiku on väljas valge, olen veidi internetis, et uurida kuidas ma saan oma hotell, saan mõned laused Ele-Riinuga vahetada ja tunnen, kuidas ma ei taha reisida üksi ja endiselt imestan, miks on mul jälle kaasas selline koorem – kohver igaks elujuhtumiks J. Lisaks sellele, hakkan tajuma, et nuti telefoni omamine teeks mu elu veidikene lihtsamaks. Pean tunnistama, et on aeg vanadest asjadest lahti lasta ja eluga edasi minna J J

Ilma inglise keele oskuseta, oleks ikka väga-väga raske, õnneks minu keskmisest algtasemest hetkel piisab. Inimesed on enamasti nõus sind abistama, aga nad räägivad väga kiiresti ja mu ajurakukesed pingutavad 110% ette J.

 
2x lähen vale bussi peale, bussijuhid seletavad kannatlikult, naeratan ja jään taas peatusesse ootama. Nimelt on oluline, et bussi number oleks õige kui ka suund, selle viimase mõistmine võttis mul veidi aega. Kolmandal korral saan õigele bussile ja õigel suunal, aga siis sõidan peatusest mööda. Mis sel bussijuhil üle jääb, peab terve ring ära tegema ja siis mind õiges kohas maha panema. Hea teada, bussisõidu raha peab olema täpne, tagasi ei anta. 10 paiku on õues juba palav, puhub küll tuuleke, aga talvest tulevale inimesele on kõik suurepärane. Bussi sisse jalgratastega ei tulda, see kinnitatakse bussi ninasse, spets raami peale (see jääb täpselt bussijuhi vaatevälja), saab panna 3 ratast.
 
 
Mulle tundub, et turisti jaoks on esmakordsel kasutamisel ühistransport veidi keeruline – pole peatuste nimesid ja pole sõidugraafikuid peatuse postide küljes ja arusaamine suundadest võtab veidi aega. Peatustes on liiga palju rämpsu, haiseb uriini järgi ja kahtlased isikud joovad kahtlaseid jooke, mis on peidetud paberkottidesse. Mõned istuvad otse tänaval (bussipeatuse istekohad on kõik hõivatud), söövad midagi ja ootavad bussi. Kui oled Eesti headusega harjunud, siis ümberharjumine võtab veidikene aega! J

Veel üks tähelepanek, kuigi kõik just kui kuulavad ja püüavad aidata, siis kumab läbi ka ükskõiksust – viimasele bussijuhile ütlesin, et olen siin linnas uus ja palun las ütleb, millal mu peatus tuleb, aga seda ei juhtunud. Seisan igaks juhuks kogu aeg bussijuhi selja taga, et ma tal meelest ei läheks, aga sellest oli vähe kasu J. Hea, et olin hommikul uurimustööd teinud ja nägin tuttavat tänava nimetus ja kui buss oli juba peatusest lahkumas küsisin, egas see minu peatus pole, siis kutt süüdimatult vastab, et on jah.

Hostelis *Hollywood Beach Hostel* pean paar tundi ootama, sest olen jõudnud kohale kell 11, aga tuppa sisse saab alles kella 3-st. räägin väsinud moel, et olen terve öö veetnud lennujaamas ja mu väike näitemäng kannab edu ja saan tuppa juba 1 paiku. Lisaks toa maksumusele peab sul olema ka käsiraha (50.-), mis hiljem peale toa vabastamist sulle tagastatakse Veedan ühe öö dormis, mis tähendab ,et elad ühest toas mitme võõra inimesega. Meie tuba on 6 voodikohaga, õnneks on lisaks minule siin ainult üks tütarlaps.












 
Andres on 1500km kaugusel – Kanadas olid teed olnud kohutavad (seosel suure lume ja tormidega), USA-s paremad ja mida lõuna poole, seda paremaks lähevad.

Panen riided ära, võtan hostelist jalgratta ja lähen ümbrust avastama. Sõidan mööda rannapromenaadi ja üritan ammutada kõike seda uudsust. Inimesi on palju nii jalutamas, rattaga sõitmas kui päevitamas. Päike, palmid, ookean ja mina – mu vahva puhkus on alanud J. Peale rattasõitu üritan ka päikest võtta, aga pean vastu pool tundi, sest ookeanilt tulev tuul on tugev ja minu jaoks liiga jahe. Lähen tuppa tagasi, käin dušši all ja siis saabub rammestus. Kuigi ma pole täna midagi söönud ja võiks arvata, et minu hea isu korras on viimane aeg mingi söögikoht otsida, siis väsimus on nii suur, et heidan korraks pikali ja sinna ma jäängi. Kuskil 4-5 paiku teen esimese uinaku, siis 8 paiku sätin end ööunne.

T 17.12.13 TLN - FRA - NY - Ft Lauderdale


On 17.detsembri hommik, kell hakkab viis saama ja kohe algab minek lennukile. Eelnevalt üritasin ise teha automaadis piletite registreerimist, aga millegipärast ei tulnud välja. Õnneks on üks lennujaama töötajates alati aparaatide juures abistamas ja saan tema abiga oma piletid tehtud. Registreerimist vormistades hakkab kõrva, et paljud reisivad USA-sse, kuigi oma sihtkoha linna nime ei kuule. Pagasi ära andmisel täpsustan, kas pagas läheb ikka lõpp-sihtpunki ja selgub, et NY-s tuleb pagas kätte saada ja USA tollis deklareerida. Pole kunagi sellega kokku puutund, aga eks näis, kuidagi ikka saab selle ju korda aetud.

Lennuk on peaaegu välja müüdud. Lennul FRA-i pakutakse tagasihoidlik hommikusöök, siis kustutatakse tuled, et inimesed saaksid magada, aga mina olen üleväsinud, und ei tule ja kuigi  jope on seljas, on mul väga külm. Lennuk FRA-i jõuab veidi varem ja mul jääb veidi üle kuue tunni oodata järgmist lendu NY-i. Hommikul 7 paiku on lennujaamas veel mõnusalt vaikne, saab vabalt leida istumise koha koos pistikupesaga. 9 paiku istumise kohti jätkub, aga pistikupesad on defitsiit. Mul veab, saan laadida nii telefoni kui arvuti akud täis. Lennujaamas on võimalik tellida endale 30min tasuta interneti.

Linna peale minna ei plaani vaid teen sel ajal oma kooliasju. Viimaseid tegema hakates saan aru, et kaasavõetud materjalist on vähe ja lähen hoopiski lennujaama poodidesse kolama.

Lennujaamas teavitatakse lendusid saksa ja inglise keeles ning vastavalt sihtkohtadele loetakse infot lisaks araabia, hispaania ja vene keeles. WC kraanide juurde on pandud sildid, et joodav vesi.

Väike vahejuhtum, kus vastaspooles tundsin ära iseennast – minul on ju alati õigus J. Ulatasin kontrollile oma passi ja pileti:
kontrolör – pilet on vale
mina – kuidas see on vale pilet (küsin veel sellise hämminguga, sest mina olen ju peaaegu eksimatu J)
kontrolör – sest see on vale pilet
mina – miks see on vale pilet
kontrolör – sest MINA ütlen, et see on vale pilet (tundsin selles hääletoonis ära iseennast, sest mina ju ei eksi ja mina ütlen J)
mina (vaatan lõpuks piletit ja tunnistan) – ups, ongi vale
kontrolör – kui MINA ütlen, et on vale, siis on vale.

FRA on imeline ilm – pilvitu, päike paistab ja pakun 5-10 kraadi sooja. Kuna mul aega on , siis on aega ka teisi jälgida ja ühe perekonna jälgimine liigutab midagi minu sees. Araabia päritoluga perekond nelja lapsega, kus isal oli kogu aeg silmi laste jaoks ning jälgis, millega tegelevad. Juhul, kui ta korra keelas või ütles, siis vastavalt sellele ka käituti. Mitte ta oleks kellegi tegevust piiranud, aga oli tunda, et raamid on paigas ning ei mingit solvumist- jonnimist-vasturääkimist, sealt õhkus kasvatust ja austust samal ajal. Kõige väiksem tüdruk (2-3 aastane) oli samal ajal kogu aeg issi süles ning seda peab oma silma nägema, millise armastusega ta oma last hoidis, vaatas ja lokikesi sättis. Nii ju peakski olema, aga aina vähem on seda näha.

Lendame 2-korruselise lennukiga, rajaautod on Porched. Lennukis on tohutu sebimine, sest pered soovivad koos istuda ja toimub istekohtade vahetamine. Väike väsimus on sees, ja mõtlesin, et kasutan Marguse taktikat – veidikene veini ja magama, aga see ei töötanud. Mul on ikka külm ja küsin lisateki. Söömise juures märkan, et söögiriistad on ümara kujuga ja lühikeste-nüridate otstega – huvitav kas see on turvalisuse huvides või uus disain. Peale söömist läheb paremaks, aga und ei tule, vaatan ära 3 filmi ja ongi aeg maanduda NY-s.

NY lennujaam on minu jaoks paras hullumaja. See pagasi asi ongi nii, et vaatamata sellele, et sul on ühendatud lend pead oma pagasi kätte saama ja siis õigesse kohta jälle ära andma. Õnneks on igal pool sildid väljas ja kui sa tead, mis sind ees ootab ja mida pead tegema, siis polegi lõpuks nii hirmus. Oluline, et sa siin lennujaamas varuksid piisavalt aega ehk jäta lennult lennule minekuks vähemalt 2h. Lennujaam on suur, terminalist terminali pead liikuma rongiga. Mul läks kõik õnneks, ma arvan, et kui tead, mis sind ees ootab, omad piisavalt aega ja mõistad veidi inglis keelt, siis saab kõik tehtud.

 
Fort Lauderdale lennujaamas hõivan ühe kolmese pingi, et veeta siin öö.

E 16.12.13 päev enne lende



Täna on esmaspäev, enne puhkust tööl olemise viimane päev ja nagu alati vajavad korraldamist nii mitmedki asjad, lisaks sellele tahaks natukene varem ära ka minna J. Täna lähme sõpradega TLN teatrisse ja ühisele õhtusöögile. Üritusel on kaks eesmärki, et olla kultuuris ja omavahel paremini tutvuks järgmise reisi seltskond. Hetkel on plaanis järgmise aasta lõpus teha seljakotireis Singapur – Brunei – Indoneesia saared, aga sellest siis aasta pärast J.

Peale teatrit hakkavad meie mõnusa seltskonna liikmed kodude poole sõitma, aga mina lähen Marguse juurde, kus meil jätkub jutu kauemaks ehk uneaega jääb vähemaks. Ühe paiku sätime magama. Mul ikka väike ärevus sees ja on tunne, et mina magama ei jäänudki. Takso on tellitud 03.30-ks, seega kaua voodis siplema ei pidanud J.

Saturday, December 7, 2013

Jõulud Floridas

Jätkub minu Ameerika avastamine ja seekord reisin USA-s Florida osariigis. Lend Tallinnast väljub 17.12 varahommikul, vahepeatused - Frankfurt ja New York ja hilja õhtul jõuan Fort Lauderdale lennujaama.