Kokkuvõtteks

Ei olnud meil spetsiaalselt kohaldatud nelja rattaveoga džiipi vaid 97 aasta VÄÄN, ega sponsoreid, aga viie kuuga sõitsime 33000km, kulutasime ~ 16000 USA $ (see on otsene reisi kulu, siia ma ei ole arvestanud lennupileteid ja kulutusi isiklikuks tarbeks), viibisime 15 riigis ja mina olen ühe väga-väga hea sõbra võrra rikkam.

Nähtut ja kogetut on nii palju, et kui ma poleks blogi pidanud või märkmeid teinud oleksid mu mälestused tunduvalt tuhmimad. Muidugi on mul pildid, aga kõike läbielatut ei suuda need väljendada.

Andres jätkab seda reisi ja võib-olla ühel päeval ma lõpetan selle blogi tema jutustatu ja pildistatu põhjal.

Proovisin siia mitte ümber kirjutada LP raamatute sisu, ega informatsiooni teiste reisikirjadest vaid see on meie reis ja minu nägemus-mõtted sellest. Meil oli suureks abiks kaks blogi, mida soovitan teilgi lugeda:

http://theroadchoseme.com/

http://www.erpmusic.com/travel/arctica-antarctica-2010/arktika-antarktika-2010-blogi

Igal juhul läbi puhta juhuse sai minust Andrese reisikaaslane ning tänu sellele sai teoks ka minu elu uskumatum puhkus.  Mõeldes tagasi oli see ikkagi reis ’’ Printsessi seiklused Ameerikas’’!!!  TÄNAN, soe kallistus ja kummardus maani!!!

P 18.–19.03.12 Buenos Aires – Sau Paulo – Amsterdam - Tallinn

Ööbin BA lennujaamas. Paljud magavad lihtsalt põrandal, mul õnnestub leida koht, mis on põrandast veidi kõrgemale tõstetud ja vaibaga kaetud, tõeline luksus. Vahelduva eduga magan kella poole seitsmeni.

Lend SP väljub hilinemisega. Brasiilia on riik, kus räägitakse portugali keelt. Algul ei tule see mulle meeldegi, aga kui passikontrolör naljakalt naeratab mu hispaania keelse tervituse peale ja kui hakkab küsima lisaküsimusi olen täiesti hädas J. Õnneks mõned sõnad on ikka hispaania keelele sarnased ja saame nii palju üksteisest aru, et mind lubatakse riiki. Sau Paulos lennujaamast ma välja ei lähe, sest linn on tohutu ning aega lennuni Euroopasse vaid mõned tunnid. Väljas +25 kraadi.

Lennul Amsterdami jääb minu kõrval koht tühjaks ja loodetavasti saan öösel jalad sinna toetata. Vaatan mõned filmid ja üritan magada, aga sellest ei tule mitte kui midagi välja, siplen ja keerutan kuid uinun vist alles vastu hommikut ning juba tuuaksegi hommikusöök.

Ilm Amsterdamis päikseline ja +14 ning lähen vaatamata suurele väsimusele linna peale jalutama. Käin paadituuril mööda kanaleid, jalutan punaste laternate tänavatel, vaatan ringi siin ja seal, heidan pilgu coffeeshoppidele ning ongi aeg lennujaama tagasi minna.

Jalgrattad; kanalid; sillad; turistid-turistid; ujuvad eramajad, konksud räästa all - kasutatakse siiani ja ehitatakse ka uutele majadael, sest koridorid on kitsad ning trepid järskude astmetega, et kolimine ja suurtemate asjade sissetõstmine käib akna kaudu; punaste laternate tänaval pole soovituslik pilte teha! (ma paar tegin, hea et tütarlapsed klaasboksidest minu pihta sülitades sihtmärki ei tabanud :)) ja üldiselt valgel ajal on tütarlapsi ka vähe; tänavamuusikud; poekesed-poed ja mega kaubamajad .....

Naljakas on see, et kui on vaja midagi rääkida, siis tuleb jutt inglise keeles hispaania ja eesti keelsete lisanditega J. Siia tahaks tulpide õitsemise ajal tagasi tulla!

Lend Tallinnasse läheb juba kiiresti ja lennujaamas ootavad mind ema, isa, vend ning tütar.

L 17.03.12 Iguazu rahvuspark

Kiire hommikusöök ja bussijaama, mis on kõigest 2 kvartali kaugusel ja olengi veidi peale rahvuspargi avamist kohal. Vaatamata varajasele kellaajale on turiste palju. Mina ja paar Austriast, kes elab minuga ühes hostelis alustame ringkäiku, mis võtab vähemalt pool päeva.

Kui küsite, kas tasus ainult vee pärast nii kaugele lennata, siis ma vastan järgnevalt – on imeline, et millestki olematust võib lõpuks saada midagi nii suurt ja võimast. See on just kui elu ise, kõik saab alguse pisiasjast – üks pilk, üks sõna, üks väike seeme, üks tilk vett …. jne ning kui kõik sobib ja kasvab, siis võib sellest välja kasvada midagi väga ilusat ja suurt. Emake Loodus on kujundanud maastiku ja kuskilt algavad jõed, mis kasvavad ning voolavad oma teed ning kui see kõik ühes kohas kokku saab ja koostöö klapib, siis näeme seda, mida proovin teile alljärgnevate piltidega edasi anda. Tundub, et ajasin nüüd asja keeruliseks, aga need olid mu esimesed mõtted J kui juga oli vaadatud.

Osa pargist jalutame koos noormehega (elukutselt arst) Jaapanist. Mõnus kui räägivad omavahel inimesed, kes kumbki oskab inglise keelt algelisel tasemel – nii lihtne on teineteisest aru saada J! Huvitav tähelepanek, et jaapanlane ei küsi sinu käest kui palju maksab või kust raha tuleb vaid hoopis tunneb huvi, et kuidas on võimalik nii PIKK puhkus. Tema jutu järgi saavad nad ametlikku puhkust üks nädal suvel ja teine mõnel muul aastaajal (võib-olla mõned päevad peale). Jaapanlased on tõsiselt palju töötav rahvas ning nende üheks käitumise normiks on tagasihoidlikus ja vaoshoitus, kollektiivi huvid on esimesel kohal ja siis tuled sa ise! Nüüd ma veidi mõistan jaapani turiste, kes rebivad end välja sellest meeletust töötamisest ning käitumise normidest ja pildistavad-filmivad iga väiksematki asja –liigutust ja kiljuvad vaimustuses iga uue vaate peale ja lubavad endale emotsioone. Nende huvi ja rõõm on siiras – minu arvamus.

Vesi on väga selge ja läbipaistev ja seal elav igavesti suure kalad. Kalamehed vaadake ja imestage :).

Sellised elukad tunduvad esmakordsel kohtumisel nii armsad, et veedan kümneid minuteid veid vaadates ja pildistades. Mida tunde edasi seda rohkem ma mõistan, et nad on tõsised paharetid, sest inimesed on neid hakanud söötma ning nad on muutunud nõnda nahhaalseks, et kui üritad kotist midagi võtta ja hamba alla pista, siis nad 'ründavad' sind - küünistega piki jalgu ja üritavad sinu vahepala hammaste ja käppadega sinu käest endale rebida. Need esmapilgul toredad tunduvad loomakesed on tegelikult kohutav nuhtlus :)!

Hostelid on maailm oma ette – täis reisiselle, kes ise otsivad sinuga kontakti ning on valmis jagama igasugu infot, mida nad on oma reisi jooksul näinud ja kogenud. Veidi ennem minu ärasõitu lennujaama saabub Blair Austraaliast, kes teretab ning istub mu kõrvale, et rääkida mulle oma lugu ja kuulata minu seiklusi. Sa ei pea uuteks  tutvusteks muu tegema kui lihtsalt olemas olema J!

Lennujaama saamine on sama süsteemiga kui sealt linna saamine – takso või helistad bussi firmasse – ütled kus sa oled ja mis kell lennuk läheb ning nad tulevad umbes 2h ennem väljalendu järgi. Olin ainus reisija. Bussijuht, tõelise argentiinlasena külvab mind üle komplimentidega ning lahkun siit maalt ilusate mälestuste ja suurepärase tujuga J.

R 16.03.12 Ushuaia – Buenos Aires – Puerto Iguazu

Hüvastijätt kiire ja valutu, kuigi paar korda tõusis klimp kurku, aga ohtraks pisarate valamiseks ei läinud. Mulle ei taha kohale jõuda, et nüüd ongi kõik! On tunne, et käin korra ära ja siis läheb meie seiklus edasi, aga EI seekord on asi lõplik!

Suur südamlik tänu sulle Andres ilusa reisi eest, kust ei puudunud naer ja nutt, ohjeldamatu lobisemine ja vaikimine, paremad ja halvemad päevad, aga KÕIK SEE OLI SEDA VÄÄRT. Sa suutsid kõik need viis kuud mind välja kannatada ja ma olen sulle juba kõik andeks andnud J J J.

Esimesel lennul olid minu naabriteks paar Lõuna-Aafrikast, kes pool aastat elavad Rootsis ja siis jälle kodumaal, liiguvad suvest suvesse ning kord aastas võtavad ette ühe pikema välisreisi. Saan neilt mõningad head soovitused homse joa vaatamise kohta ja lobiseme niisama. Buenos Aireses sooja 24 kraadi, mina lennujaamast välja ei lähe, sest järgmine lend on juba tunni aja pärast.

Teisel lennul on minu naabriteks paar Moskvast. Uskumatu, et terve lennuki peale on kaks venelast ja ma sattusin nende kõrvale, mul nii hea meel. Suurte reisisellidega on alati millestki rääkida, aeg lendas niuhti – nemad oma reisidest ja mina rohkem sellest reisist. Nende seekordne seiklus on Brasiilia – Uruguai – Argentiina, siis kruiisilaevaga üle Altandi ookeani Vahemere saartele ja riikidesse. Ehtne slaavi hing – kuuldes, et mul pole veel ööbimist on nad nii mures, et soovivad mind võtma enda juurde hotelli Brasiilias, vaevu-vaevu saan neid veenda, et küll ma saan hakkama. Vitali annab oma telefoninumbri, et kui  midagigi vaja on, siis kohe helistada ja nad juba tõttavad appi! Heade soovidega kingitakse mulle veel ka šokolaad. Ütlemata meeldivad inimesed!!!

Transport lennujaamast linna on reguleeritud omamoodi: umbes 20min peale lennuki saabumist ootab üks buss reisijaid ning ülejäänud ajal saab kasutada ainult takso teenust. Seni kuni ma uurin turismiinfost veidi homse päeva kohta ja buss, mis maksab umbes 7,5 usat ongi läinud, nüüd on jäänud takso, mis maksab 30 usat. Hullumaja, aga mul on õnne, sest üks naine oma tütrega ootavad taksot – astun ligi ja küsin, egas neil pole selle vastu midagi, et sõidan koos nendega ja jagame arve – vastus on jaatav! Taksojuht viib mind eraldi ühe hosteli juurde, kust mul õnnestub saada voodi koht. Üle pika aja internet ja veel kiire ka, saan veidi vähendada oma blogi võlga J.

Minuga ühes toas on noormees Austraaliast ja kuuldes, et ma olen Eestist läheb ta lausa põlema. Ta on kogu Euroopa läbi reisinud ja teinud endale erinevates kategooriates edetabelid ning Eesti on pea igas pingereas esikohal – kaunim riik, ilusaim pealinn, kõige sõbralikumad inimesed ja lihtne asjaajamine. Ülimalt meeldiv oli seda kõike kuulda J! Kui rääkisin, et Ele-Riin oli aasta tagasi Austraalias, siis tuli väga meeldiv kompliment - et kas tõesti mu tütar on piisavalt vana, et üksi reisid, paistab nii noor ema olevat. Viimane lisas Tim’le kohe tugevad pluss punktid J!

Õhtul jõuan veel linnas veidi ringi jalutada ja kui ma peale internetis veedetud tunde tuppa jõuan minu toanaabrid juba magavad. Homme on varajane tõusmine – Tim läheb Uruguaisse, mina joa juurde ning kolmas toanaaber ka joa juurde, aga Brasiilia poolele.

Sel ajal kui mina lendasin sai Andres lõpuks kindlustuse tehtud (viiendas kindlustusfirmas) ja VÄÄNiga remondikojas käia ning ise remontida kohtadest kuhu ta ligi pääses. Puhata ta kahjuks polegi veel saanud!

N 15.03.12 Pingviinide saar

Eile ostetud tuur pingviinide saarele algab peale lõunat ja Andres lubab endale kauem magada. Sel ajal üritan saada turismi infopunki interneti, aga kahjuks on ühendusega midagi korrast ära ja mul ei jää muud üle kui oodata kuni mõnel mehel uni otsa saab J.

Käime vaatamas liustikku, mis on 7km linnast väljas. Päris üles ei jõua minna, sest aega napib. Üles minekuks saab kasutada 1km jagu köisteed, aga sealt peab veel 1km jalgsi üles minema, seega vaatame seda ilu kaugemalt.

Eesti lipp on jõudnud Ushuaiasse!

Pingviinide saarele saamiseks tuleb 1,5h sõita bussiga, 10min paadiga ja oledki kohas kus metsikud loomad ei karda inimesi. Siin on kolme sorti pingviine ja meie õnneks ka üks ära eksinud kuningpingviin (kõige suurem). Käime mööda kindlat rada, koloonia keskele minna ei tohi, aga pingviinid on sama uudishimulikud kui meie ja tulevad ise meile lähemale. Kuna pingviin otse ei näe, siis ta vaatab kord ühe ja siis teise silmaga, just kui uuriks sind. Kuigi nad on nii nunnud, ei tohi unustada, et nad on metsikud loomad ja võivad sind igal ajal naksata ning see viimane juhtus minuga. Pojad on juba peaaegu suureks kasvanud ja vahetavad viimaseid sulgi. Hämmastav on vaadata neid vahvaid linde mitte meetrite vaid kõigest sentimeetrite kauguselt J!

Saab käia ka väikses muuseumis kus on lihtne, aga ilmekas väljapanek elusuuruses lindudest ja loomades, kes siinsetes vetes elavad (pilt + luustik).

Ushuaia üks märksõnasid on tuul ja eriti rannaäärsetel aladel on tuul kogu aeg ja tugev. Tuul on põhjuseks, miks puud kasvavad viltu ja maad ligi.

Vanem naisterahvas USA-s kuuldes, et oleme eestlased astub ligi ja teeb jutt: mõned aastad tagasi tema käinud Eestis – Tallinn, Saaremaa, Pärnu ja edasi Läti, Leedu ning on tore kohata eestlasi ka kuskil maailma teises otsas. Armas, et on inimesi, kes teavad Eestit, on seal käinud ja on saanud ilusaid mälestusi.

Õhtul pakin veel viimsed asjad ja olengi füüsiliselt valmis homseks äralennuks. VÄÄNis väike hüvastijätu istumine veiniga J, L.