Wednesday, January 25, 2012

K 25.01.12 Bogota

Bogotas on külm ja hostelis kus peatume ei ole köeta. Hommikul avastan, et Andresel on öösel nii jahe hakanud, et magab müts peas J.


Täna jalutame kesklinnas ja külastame kulla muuseumit, kus on ka maiade kultuuri ekspositsioonid. Pealinna tänavatel on meeletud rahvamassid, mis mind isiklikult väga väsitavad. Kõik müüvad kõike ja Andres praktiseerib kauplemist ning see tuleb tal päris hästi välja – uus püksirihm on hinnas tugevasti alla kaubeldud ja ostetud.


Juhul kui sul pole mobiili või kõneminutid on otsa saanud, siis kohe on olemas inimesed, kes hea tasu eest sind aitavad. Minuti hind on fikseeritud ja telefonid kettidega kinnitatud.


Kui tahab seakamarat, siis palun, ka see soov saab täidetud J.


Peale lõunat kolme-nelja paiku hakkab äri õitsema vihmavarju müüjatel, sest tavaliselt algab siis sadu.

Kesklinn on ilus ja puhas, politsei poolt hästi turvatud.

Tuvitädi :) Bolivari väljakul.

Kas tõesti kõigele, mida siin tänavatel müüakse leidub ka ostjaid? No ma ei tea, mul on raske seda uskuda ja ette kujutada J.

Parlamendi hoone valvur pakub võimaluse külastada maja sisehoovi. Läbime turvakontrolli ja saame relvastaud saatja. Kaugemale meid muidugi ei lubata, aga vahva seegi.


Kulla muuseum on koht, mida tuleb kindlasti külastada viibides Bogotas!


Väga põhjalik väljapanek (rohke kui 34,000 kullast eset) ja saad osta ka inglise keelse audiogiidi. Milline vanade käsitöölaste meisterlikus, maiade kultuur ja nende kalendersüsteem – tohutult võimas ja põnev.

Kirikutes pilti teha ei lubata, vähemalt nendes kolmes, kus mina täna käisin. Kirikud on seest tõeliselt ilusad ja uhked!

T 24.01.12 Zipaquira

Hommikul hea uudis – juhul kui kõige kõrgem ülemus on minu puhkuse pikendamisega nõus, siis naasen Eestisse märtsi teisel poolel.!!! J J J


Zipaquiras asuva maaaluse soola katedraali külastamisele kuluvad mitmed tunnid. Vanasse soolakaevanduse osasse (180m sügavusele) on rajatud piibli ainetele ja soolavee neitsile ning jumalale pühendatud kompleks. Atraktiivne, võimas ja hästi läbi mõeldud ning teostatud turismiobjekt.  Värvilise valguse mäng on kõige efektse aluseks.

Valguse show ühe suure saali laes.

Seal on nii kohvikud kui poekesed.

Põnev oli 10cm sügavune bassein, mis lõi sügavuse efekti, kuid tegelikult oli peegeldus laest. See, et tegemist on veega taipad alles veidi aja pärast J.

Saab põhjaliku ülevaate kaevandusest – vana ja praegugi töötava uue osa kohta. See on tohutu ’linn –tunnelite rägastik kolmel tasandil’; piltlikult näidatakse selle maardla teket ja kuidas soola kaevandatakse (vanasti ja tänapäeval) ja milline tähtsus on olnud soolal läbi inimkonna ajaloo.


Bogotas sajab vihma ja on jahe, nii naljaks on vaadata inimesi pikkadest riietes ja vihmavarjudega. APPI, APPI kui palju inimesi, autosid ja pole üldse enam naljaks, kui endal varbad külmetavad – soojad riided tuleb kiiresti välja otsida. Paarkümmend km vahet eelmise linnaga ja totaalselt erinev kliima, kuigi mõlemad on mägedes. Pealinn, 8 miljonit inimest, aasta keskmine temperatuur 14 kraadi ja enamus ajast sajab.

P, E 22.-23.01.12 kosk – cascadas de San Juan Curi ja Villa de Leyva, Raquira

Andresel on alates keskööst äärmiselt kehva olla – ajab iiveldama ja kõht pole korras. Õnneks on alles veel rohud ajast kui mina sama jama käes vaevlesin ning need lasevad tal kuidagi moodi hommikuni olla. Hommikul tõusta ta igal juhul ei jaksa ja mul ei jää muud üle kui minna linna peale jalutama.

On pühapäev ja inimesed lähevad kirikusse. Kiriku kellatornist lastakse üle linna meeldivat muusikat, ma ei tea kas need on jumalasõna levitav või niisama kaunid laulud, aga teeb südame soojaks. Kohvikud, mis vaatamata pühapäevale ja hommikule on täis külastajaid – inimesed tulevad kirikusse, siis kes läheb parki istuma, kes kohvikusse – siin osatakse lihtsalt puhkepäeva nautida.


Vaatamata Andrese kehvale enesetundele sõidame enne lõunat vaatama 180m kõrgust koske.

Andres ei saa veel midagi süüa, seega saan tellida mida iganes temaga arvestamata - pitsa krevettide ja topelt juustuga – nämma J!
Kihutamine pimedatel mägiteedel mulle ei meeldi, aga kui mina roolis olema ei pea, siis olgu pealegi.
Esmaspäeva vara hommikul saabume linna Villa de Leyvasse, jumal küll kuidas saavad ikka mõned kohad nii kenad ja mõnusa atmosfääriga olla.  Puhas, valge, avatud südametega inimesed, käsitööpoekesed – iga üks oma nägu, teeme mõned sisseostud J, sest ei suuda lihtsalt vastu panna, nii palju on omanäolisi asju. Pole ühtegi pealetükkivat müüjat ja kui sa ei leia seda mida otsid tema juurest, siis soovitab ta kindlasti mõnda muud kohta.
Kohtame kahte pensionieas ameerika naist, kellega tekib väike vestlus ja mul tekib soov – oleks saatus minu vastu helde ja annaks mulle tervist ja jaksu-rahutut meelt, et saaksin kõrge eani tegeleda asjadega, mis mulle meeldivad.
Ühe müüja soovituse peale sõidame kõrval linnakesse Raquira, mis on veel omanäolisem oma käsitöö ja linna kaunistamise poolest.

Kohe ei teagi, kas oleme osanud valida selliseid kauneid linnakesi või on kogu maa selline, aga hetke seisuga ma siiralt soovitan KOLUMBIAt külastada (Andres ühineb sellega)! Lisaks sellele on Kolumbia taskukohane.

Õhtupoolikul hakkab sadama ja nii nagu päike on siin äge, siis ka sadu on võimas J.
Vastu ööd keset siledat teed läheb pauguga lõhki esimene auto kumm, see on siis neljas kord kummi parandada-vahetada.

L 21.01.12 San Gil ja looduspark, Curiti ja looduslikud basseinid, Barichara

Väike jalutuskäik San Gili südalinnas – uskumatult järsud linnatänavad, ilus purskkaevuga keskplats ja loomulikult kirik. Ilma kirikuta või palvenurgata siin maal pole lihtsalt võimalik. Kentsakam koht kus palvekoda nägime oli bensiinijaama söögikohtade ja wc vahele, see oli kena ja puhus ning inimesed kasutasid seda.  Inimesed tulevad laupäeva hommikul parki istuma-suhtlema või siis kohvikusse värsket saiakest ja kohvi nautima – teeme seda meiegi.


Lõunal looduspargi külastamine, mis on kohe linna ääres – papagoid, paabulinnud, habemega puud, veesilmad, matkarajad – paar tundi mööduvad seal märkamatult.



22 km eemal Curitis on kohalike eelistatuim suplemise koht – Emakese  Looduse kaunis kätetöö, pole küll ahhetama panev, aga ilusalt lihtne ning värskendav. Tutvume söögikohas mehega, kes elab 1h sõidu kaugusel ühes kaunis mägilinnakeses, mida kiidab ka LP ja nüüd pole kahtlustki, et veel õhtul sõidame sinna.



Barichara on järgekordne linnake, mille võib topp 10 nimekirja kanda. Üdinisti rahulik, turvaline, sõbralik, puhas ja välisturismi poolt rikkumata.


Tõsiselt armas koht, kus ei märganud ühtegi räämas või lagunevat maja. Inimesed on uhked oma kodukoha üle ja hea meelega tutvustavad seda ja soovitavad vaatamisväärsusi, tegelikult kogu linn on suur vaatamisväärsus. Uskumatult palju on käsitööpoekesi, kus pole ühesugune turisminänn vaid enda meisterdatud asjad. Palju on igasugu metallosadest tehtud skulptuure.