L 24.12.12 Feliz Navidad – KAUNEID JÕULE

Hommik algab suure kisaga, Mihkel astub kogemata peale öösel puu otsast alla kukkunud mesilaspesale ja saab oma 10 sumilaselt nõelata. Õnneks on Janal ja Mardil tabletid vähendamaks allergia nähtusid ja kedagi haiglasse ära viima ei pea. Mõned tunnid hiljem saab mitmeid kordi nõelata ka Erik, kes näeb maas pesa ja suurest headusest tahab selle tee pealt eest ära puu alla tõsta, et las mummid elavad seal edasi. Aga iga heategu saab karistatud, nii ka seekord J!

Päev on soe, vahelduva pilvisusega ning peale lõunat lähen randa. Tegelikult põgenen heade lõhnade eest, mis tulevad köögist. Kui muidu jõulutunnet üldse pole, siis tuttavad toidulõhnad (liha, kapsas, kook…..) hakkavad seda looma.

Veeseis on täna jälle kõrge. Varsti pean päevitamiseks uue koha leidma, sest ootamatud tõusulained ujutavad aina väikest liivariba, kus ma laman järjekindlalt üle. Rannas paluvad kohalikud mind oma seltskonda, aga minu jaoks natukene liiga noored. Lisaks, minu hispaania keel on sama nõrk kui nende inglise keel, seega peale joomise ei oleks meil seal koos midagi teha olnud J.

Õhtul kerge jalutuskäik, külas on vaikne – jõulud on saabunud kõikjale!

Meie pidu algab seitsme paiku. Laua ääres on 11 eestlast ja 1 kanadalane. Leevendamaks raske kodumaise jõulutoidu seedimist on esimeseks asjaks ära võtta pits jääkülma eesti viina.

Traditsiooniline toit – ahjukartul, sealiha, hapukapsad ja erinevad suupisted ning kastmed, Jana enda küpsetatud kook ja puuviljad.

Meie võõrustajad - Jana ja Mart, suured tänud teile kauni õhtu eest!

Sööme, lobiseme ja pidu saab läbi 10-11 paiku kui mõned päevad tagasi saabunud eestlaste ajavahe hakkab tundma andma ja nad soovivad puhkama minna. Pimedaks läheb siin kella kuuest, siis ka mul endal on tavaline, et 10-11 magama ja 6-7 üleval.

R 23.12.12 päev enne jõule

Eile tegin päikesega tibakese liiga ja täna randa ei läinud, otsustasin lihtsalt ümbruskonnas veidi ringi jalutada. Ja just kui keegi loeks mu mõtteid, ilm on soe kuid pilves, aga ilma vihmata – parim matkaks.

Selliseid majahaldjaid on meil kolm, kes elavad katuse all. Päikeselistel hommikutel on neid näha katuseharjal päikesevanne võtmas, muidu äärmiselt tagasihoidlikud. Mõtlesin kogu aeg, kuidas suudavad väiksed gekod nii palju krabistada kuid nüüd on müsteerium lahendatud J.

Koduhoidja on meil aga üks – Chill, üks tico (kohalik costa rica elanik), kellest on saanud eestlane.

Oma toa ukse tagant leian hommikul ’’väikese printsi’’. Jalad on tal iminappadega, naks ja haakubki igale poole kinni. See vennike oli hästi julge, hops ja minu õlale, võib isegi öelda rinnale ja minema hüpata ei taha. Panin ta siis rätikule istuma, seal hüppas ise mu ukse taha seina külge ja istus truult seal pimedani. Oleks pidanud teda suudlema, ei tea mis kõik oleks võinud juhtunud J!

Kolm tundi jalutamist, väike lõunauinak ja õhtul jooksmise asemel kõnd poodi. Ratsutamisel ära hõõrutud jalad ei taha paraneda ning tossid hõõruvad aina juurde. Otsustasin, et kannan paar päeva plätusi ehk tõmbavad koorikud haavadele peale. Küla vahel on vahva käia – enamus valgeid (enamasti USAst ja Kanadast, kes elavad või omavad suvekodu või peavad siin mingit äri) teretavad sind, sest olen valge ja kohalikud mehe (vahest ka naised) reeglina ilma oma naisteta samuti tuututavat-teretavad-viipavad käega, sest sa oled valge. Mõlema puhul on see sõbralik ja mulle meeldib. Lisaks sellele pole üldse ime, kui külas kohtad mõnda eestlast J! Selline on elu väikeses Costa Rica külas, kus ühel pool on ookean ja teisel pool on mäed ning puudub igasugune mobiili ühendus. Peab 2-3km eemale jalutama, et levisse saada, seega kellelegi sõnumeid jõuludeks saata ei saa.

Üle pika aja kuulen õhtul vene keelt, baari tuli 15-20 aastat tagasi Kasahstanist välja rännanud abielupaar, nüüd elavad Kanadas ning omavad siin suvekodu. Nende lapsed enam emakeelt ei räägi. Enne keskööd hakkas tööle häiresüsteem, opossum oli baari tunginud. Õnneks ei tahtnud ta seda enam uuesti teha ja magasin enne jõule imehästi!

K, N 21.-22.12.12 rannas

Kuigi on saabunud (vist lõpuks) kuiv periood, siis öösiti sajab ikka vihma. Tavaliselt on hommik kuskil poole üheksani veidi pilvine, siis paistab päike ning alates neljast võib hakata taas sadama. Paar viimast päeva on õhtul kuivana püsin pea kella kaheksani.

Lõpuks kaua oodatud päiseline rannapäev.  Ookean on tegelikult kiviviske kaugusel, aga et saada sinna mööda teed ja kuiva jalaga tuleb umbes 20 minutit jalutada. Algul olen rannas üksi, siis tuleb randa üksik surfar ja mõned inimesed ATVdega. Tegelikult on see väga mõnus vaike rand J. Kui randa jalutada ei viitsi, siis saab ka hotelli basseini ääres päevitada.

Rannas olles taban end taas mõttelt, et ma EI TAHA, et see reis varsti lõppeks. Ma pole veel välja mõelnud kuidas teha nii, et raha tuleks regulaarselt pangakontole, aga tööl käima ei peaks. Tõenäolist tuleb mingi aeg kuskil rohkem tööd teha/teenida ja siis jälle reisida või reisimine ning töötamine ühildada. Kerge öelda, veidi raskem teha!

Iga päevaga mõistad aina rohkem, et maailm on nii imeline ja elu on nii lühikene ning elus tuleb teha seda, mis pakub sulle tõsist rahulolu ja tekitab õnne tunnet. Elu on elamist väärt ja ükskõik mida sa ei tee või kus sa ei ole, ei tasu seda ise keerulisemaks teha. Don’t worry be happy, akuna matata (aafrikas), pura vida (costa ricas)!

Kuna mul on veel lisaks kõigele sellel reisil tohutult vedanud reisikaaslasega, siis minu elu praegu ongi muinasjutt, kus mul on printsessi roll J.

Õhtul taas sörkjooks ja mõningad võimlemise harjutused, veel on jaksu ja tahtmist J!

Ärkasin hästi positiivse mõttega või õigemini mõnusa tundega, et selg pole paaril öösel ja eriti hommikul enam vastikult valutanud. Kas see on võimlemisest või veidi kõvemast madratsist või puhkusest, ma ei oska öelda. Tunne on nii hea (nii palju eelnevast parem), et pidin selle siia kirja panema J!

Öösel ja hommikul sajab vihma kuid kümnest on juba võimalik randa jalutada. Vahelduva pilvisusega, aga see ongi parem, sest lauspäikse käes ei jaksa lihtsalt olla. Võtan igaks juhuks fotoka kaasa ja õnnestubki olla õigel ajal õiges kohas. Üks kulliline on kinni püüdnud ussi ja hakkad seda mõnuga sööma. Kahju, et pole paremat aparaati, muidu saaks selle tegevuse ikka päris lähedale zoomida.

Rannas tabab mind tõusulaine, koti jõuan kätte haarata, aga rätik ja plätud saavad täitsa märjaks. Ma sättisin end veejoonest päris kaugele, aga uskumatu, see laine tuleb ei tea kust ja tohutu jõuga, hea et asju veel ookeanisse kaasa ei võtnud.

Enne pimedat mõned pildid hotelli aias.

Õhtul dušši alt tulles mõtlesin, et olen juba suure sportimise ja kuumaga segi läinud - kraanikausi juurde rannakarpide vahele pandud lillepott liigub. Lähemal uurimisel sain aru, et keegi peab seal olema -nii-nii suur putukas, et liigutas vabalt lillepotti :). Peale mõningast tagaajamist õnnestus elukas vabasse loodusess tagasi lasta. Peale seda mõtlesin, hea et mul on moskiitovõrk - mõelge kui selline elukas öösel linade vahele ronib, võib ikka hullult ära ehmatada küll :) !

E, T 19.-20.12.12 Uvita ja Dominical, hobumatk mägedes ja jõuludeks ilusaks 

Minu ja tõenäoliselt paljude teiste inimeste palvetele on Emake Loodus vastu tulnud ja vihma täna peaaegu ei sadanud ning ilmajaam ennustab selginemist kui ka peatset päikesepaistet.

Teeme eestlastega – 2 töötab siin ja 2 puhkab Adelantes väikse autotripi ümbruskonna asulatesse (Uvita - supermercadod ja Dominical - palju turiste ja väga head söögikohad) ja randadesse.

Õhtul on pokkeri turniir restoranis, laud on mängijaid täis ja oma toa aknast vaadates sujub mäng kenasti. Veedan mingi aja baaris, lobisen Mardiga ja kuna ma mängida ei oska, siis üsna pea tuppa tagasi. Üle pika aja selge taevas ja paistavad tähed J.

Mart ja Jana korraldavad igal esmaspäeval pokkeri turniiri, 2x kuus DJ-dega peo ja korra aastas surfivõistluse.

Teisipäeval võtan hobutuuri mägedesse. Hommikust lõunani saab kogeda kõike – tasane ja päikesepaisteline tõus läbi külakeste mägedesse, suurepärane vaateplatvorm ühe mäe nõlval vaatega ookeanile, tagasiteel tõsine troopiline vihm ja hobune tundes, et tegemist on koduteega ei taha enam rahulikult jalutada vaid kappab nii kui meeletu J. Mulle jäävad sellest kappamisest mälestuseks ära hõõrutud ja katkised jalad. Kahju, et ma ratsutada ei oska, siis oleks saanud seda kõike 100% nautida! Peale sõitu pakkus perenaine oma valmistatud lõunasööki, saime jalutada väga ilusas ja kenasti hooldatud koduaias. Kõik söövad siin riisi ja kana, isegi papagoi ning hobustele antakse maiustamiseks banaani. Nende aias sain lõpuks pildile ka ilusa erkoranži kõhuga linnu, keda olen jahtinud juba mitu päeva.

Eile sain endale silmad pähe ja täna korrastab Jana mu soengut – värvib järelkasvu ning lõikab ära katkised otsad, enesetunne on peale iluprotseduure väga hea! Jääme Janaga veel paariks tunniks lobisema ja ongi õhtu käes. Vahepeal näen kuidas kulliline on kinni püüdnud suuremat sorti sisaliku ja istub sellega puuoksal. Kõigepealt naudib oma õnnestunud jahti, siis vaatab, et poleks konkurenti tema lõunasöögile ja lõpuks teenitud söömaaeg. Silmaga oli seda hea jälgida, aga minu fotoaparaadi jaoks jäi see tegevus kahjuks liiga kaugeks.

Elan toas nimega Cuba Libre, tänane hobune oli nimega Tequila ja päeval Janaga lobisedes joon pea purgi õlut, aga see viimane pole ju üldse mulle omane. No ma ei tea mis toimub, kuum kliima ja mõnus seltskond vist ajavad jooma J!

Enne pimedat käin jooksmas, uskumatu et ma lõpuks hakkasin end liigutama. Ma olen korduvalt sellele mõelnud, aga tegudeni jõudsin alles nüüd kui üle poole reisi on läbi. Häbi, häbi! Proovin end parandada, vähemalt ajaks kui pole ratastel J.

Alates tänasest õhtust on baaris jõululaulud, aga mul jõulutunnet pole. Palmid, päike ja kuum ilm ei sobi minu jaoks mitte kui kuidagi jõuludega kokku.

Kuigi olen soojas kliimas, siis täna öösel ainult linaga magades hakkas külm J, homseks ööks küsin fliisteki.

L, P 17.-18.12.12 poolsaare tipp – Matapalo, fotojaht ja šokolaadi tuur Finca Köbös

Hommikul jalutame sadamasse, kella 9-ni sajab vihma ja siis ime kombel hakkab paistma päike ning meie võtame suuna poolsaare tippu Matapalole. Teel sinna tuleb ületada viis väikest jõekest.

Päev möödub kivises rannas päikest võttes ja fotojahti pidades. Osad pildid on tehtud rannas ja osad sinna ning tagasi sõites.

Õhtul sööme itaallaste juures pitsat ning oleme üllatunud kui vaikne on siin sadamalinnas laupäeval. Ajal kui peaks käima pidu ja trall on Prt Jimeneses täielik vaikus. Tagasi hostelisse saabudes tabab meid väike paanika, sest tundub et toas on hästi suur ämblik, aga lähemal uurimisel selgus, et oleme rannast koos oma asjadega kogemata krabi kaasa toonud J.

Pühapäeva hommikul kakaofarmi šokolaadi tuurile, mina olen seda juba kogenud ja osa sellest ei võta. Andra ja Kadile tehakse umbes 2h ringkäik, millega nad jäävad väga rahule. Peale tuuri on puuviljade ja šokolaadi söömine ja sellest ma juba keelduda ei suutnud. Üllatav, et 90% kakao sisaldusega šokolaadi ei saa üldse palju süüa!

Mida sain targemaks kuulates kohalikku farmerit, kes on seda eco farmi pidanud 11 aastata koos oma naisega, kes on pärit Austriast. Peremehe sõnul olime esimesed eestlased tema farmis J. Lisaks kakaole kasvatatakse seal ka erinevaid puuvilju. Parim šokolaad pidi olema Euroopas ja põhjus peitub selles, et selle valmistamine on normidega sätestatud. Nimelt, šokolaadi headus sõltub kakao sisalduse % ja ainetest, mida sinna lisatakse. Costa Rica põhi probleemiks on, et puuduvad regulatsioonid šokolaadi valmistamiseks. Kõik taandub rahale – kakaost eemaldatakse tema enda õli, mida kasutatakse kosmeetikatööstuses ja asendatakse odava palmiõliga Aafrikast ja piimaga. Valmistatakse šokolaade, mis tegelikult ei ole muud kui palmiõli suhkruga L.

Suureks probleemiks on keemia kasutamine, eriti ananassi- ja banaanikasvandustes. Statistika andmetel pidi Costa Rica importima keemiat (väetised, erinevad mürgid) rohkem kui Brasiilia. Talunikelt renditakse maad, kus tehakse lageraie, see külvatakse üle väetistega, pritsitakse putukamürke ning saadakse tohutu saak, kuid peale seda ei pidavat sellel maatükil enam midagi kasvamaL. Loomulikul teel pidi ananass valmima 1,5 aastat kuid keemia abil 7 kuud. Seest kollased on keemiaga kasvatatud ja geneetiliselt muundatud viljad, sest loomulikult peab ananassi vili olema seest hele (valge).

Mandariin on loomulikult ka küpsena rohelise koorega. 60 aastat tagasi hakati selle vilja aretamisele rohkem tähelepanu pöörama ja kui selgus, et inimesed ostavad parema meelega oranži vilja, siis nüüd ongi enamus kasvatatavatest mandariinidest aretamise tulemus.

Tagasiteel teeme sissepõike playa Blancole - rand on kaetud koralli tükikestega ja madalikul istub näkineid.

Õhtul olen Adelantes tagasi, sajab vihma ja lööb välku. Tahan juba PÄIKEST! Detsember on tavaliselt siin maal kuiv ja päiksepaisteline, sel aastal on mingi anomaalia. Käivad jutud, et Kariibi poolel oli olnud torm või isegi orkaan ja selle järelmõjuna on siin nüüd need vihmad.

R 16.12.12 Adelante hotell, kilpkonnade vette laskmine ja suund lõunas olevale poolsaarel (Peninsula de Osa)

Teen reede hommikul, oodates autot Andra ja Kadiga, mõned pildid Adelantest.  See siin on puhkenurk, kus saad võrkkiiges vastavalt tujule puhata või lugeda või netis olla või….

Taas on mõnust tõdeda, et eestlased on uhke enda kodumaa üle olles isegi nii kaugel kui Costa Rica.

Minu elamine järgnevaks kümneks päevaks, eile oli pesupäev ja vaatab kaua võtab aega selle kuivamine, sest õhuniiskus on väga kõrge. Niiskus pidi kõige hullem olema tehnikale ja riietele. Arvutid, fotokad, telefonid ei pea siin eriti kaua vastu, sest kõik mis võimalik läheb roostetama või hallitama. Ühel tüdrukul , kes siin elab ja töötab hakkas hallitusseen elama fotoaparaadis L. Ma loodan, et minu tehnika peab siin paremini vastu! Riided ei kuiva kuidagi ära ja juurde tuleb kopitanud lõhn, ei aita lõhnastatud pesupulbrid, ega loputusvahendid. Kui ventilaator töötab ja ajab õhku toas ringlema on veel ok, aga muidu on voodipesu kohe niiske.

Tüdrukud saabuvad ja algab päeva kõige erutavam osa – täna lastakse vette haruldaste ookeani kilpkonnade järjekordne pesakond. Saabume randa ja vaatame pealt kuidas vabatahtlikud kaevavad välja  ühe päeva vanused kilpkonna poegasid. Selleks, et kohalikud munasid ära ei hävitaks (sööks, müüks) kaevatakse peale ema munemist need üles ja maetakse uuesti ning neid valvatakse ja jälgitakse 24h pea 2 kuu jooksul. Selles pesakonnas oli 69 muna ja koorus 66 pisikest olendit. Kõik välja kaevatud, siis osa nendest mõõdetaks ja kaalutaks. Seejärel kogutakse ämbrisse kokku ja vee poole teele. Erksamad olendid jõuavad ise veeni kuid mõningaid tagasihoidlikumaid tuleb aidata, aga vette saavad kõik ja HEAD TEED!!!

Mul on olnud tohutult õnne – näha nädal tagasi pesa kaevamist, munemist ja nüüd oma käega lasta vette 1 päeva vanused kilpkonnapoegasid lootuses, et äkki üks minu *lastest* jääb ellu ja tuleb 15 aasta pärast siia munema. Statistika andmetel 1000 pisikesest jääb ellu ja saab täiskasvanuks vaid 1.

Peale lõunat suundume lõunasse, tehes peatuse linnas Palmar Norte – sööme, ostame puuvilju ja lobiseme kilpkonna teemadel J, ikkagi nii harukordne oli see. Tee on järjekordselt kohutav, aga meil on nelivedu väike džiip ja see meid loodetavasti hätta ei jäta! Pimeda hakul jõuame Puerto Jimenezesse ja otsime soodsa ööbimise. Mind tabab taas kohutav peavalu, ei tea kas suurest raputamisest või vedeliku puudusest või jumal teab millest, aga õhtusöögile ma igal juhul ei ole võimeline minema. Vastu ööd on juba parem ja magan rahuldavalt.