Tee Cobani on vaevaline, sest vihmad on selle osaliselt ära uhtunud. Coban asub mägedes ja on täna jahe ning vihmane. Käime poes, väike pealõunane puhkus lootuses, et vihm lõppeb ja saame edasi liikuda sügavamale mägedesse. Õhtuhämaruses jõuame koobaste juurde. Viimased 10 km sinna olid kohutavad ja hirm on mõelda kuidas me siit mägedest välja sõidame kui vihm järgi ei jää. Magan kehvasti, öö otsa sajab vihma. Mõtted sellest, kas VÄÄN jaksab meid üles viia ja kas ta ka terveks jääb ei anna asu.
Hommikul külastame suurepäraseid koopaid, kahju ainult et elektrisüsteem on katki ja korda pole seda suudetud teha, kuid kolme valgusallikaga suudame nende koobaste suurust ja ilu siiski tabada või õigemini tajuda. On imekspandav kuidas inimesed lasevad asjadel siin lihtsalt olla, jääb mulje nagu nad ei püüdlekski paremuse poole.
Alla veekaskaadide juurde me oma autoga minna ei riski ja see oli väga õige otsus. Nii kohutavat teed kui see 9km lõik pole ma veel oma elus sõitnud. Kohalik džiip 4 rattaveoga esimese käiguga läbis seda 45min-1h. Pani imestama, et selles jumalast hüljatud kohas oli nii palju turiste J. Igal pool on armsad lapsed, kes müüvad puuvilju-maiustusi ning peaaegu võimatu on neile ära öelda, eriti Andresel. Tänu sellele oleme saanud maitsta igasugu huvitavaid asju. Koht oli külastamist väärt – väiksed joad, kaskaadid, puhas värskendav vesi – kaunis emakese looduse kunstitoes. Ekslemine mägistel džungliradadel oli tõsine katsumus mu põlvele.
Terve päeva paistis päike ja õnneks kuivatas teed ära ning päeva kõige hullem osa – VÄÄNIGA asfaltteele saamine lõppes edukalt. Reede õhtul tagasi Cobanis, tagasihoidlik õhtusöök keskväljakul jõulukuuse all koos muusika ja küünlasäraga J. Jõulukaunistusi on kõikjal – tänavatel, poodides, kodudes.
No comments:
Post a Comment