Meie tagasihoidlikku hommikusööki jälgisid 2 koera ja kotkas.
Hommikul selgus, et templeid Eesti passi ei löödagi, turisti viisa eraldi paberilehel ongi meie sissepääs. Peale eilseid katsumusi polnud muud kui piirist üle sõita, tollile me huvi ei pakkunud. Hola Mexica!!! Vahemaade arvestus on jälle kilomeetrites ja kütus on liitrites.
GPS ei tööta, ostame bensiinijaamast kaardi ja vaatab, kas saame hakkama. Proovi olla kui märkamatu tahes, aga ikka jääd silma ja sind vaadatakse kui valget rikast turisti. Tundub, et liiklusõnnetusi on siin palju – umbes saja kilomeetri peale kaks rekkat kraavis ja teede äärtes on palju riste ja need ei olnud mitte jumala austuseks pandud.
Tänavatel igasugu väikemüüjad, pakutakse põhiliselt toidupoolist. Seisavad sõiduridade vahel ja aina kauplevad, ei nad karda, et neid alla aetakse. Täna olen esimest korda selle reisi jooksul roolis.
Täna siis kolmas kord reisi jooksul kui meid peab kinni politsei. Seekord olime linnas nimega Hermosillo ja hopsti on meie taga vilkuritega auto. Nad olid märganud võõra numbrimärgiga autot ja otsustasid kontrollida ning vajadusel aidata. Nüüd liigume mööda mägiteid Mehhiko idarannikule.
Tee peal kohalikust poekesest ostsime õlut, juurde sõime sihvkasid ja sõit jätkus ning siis me veel ei teadnud mis meid ees ootab J. Sellisel teel sõidan küll esmakordselt, hullumaja! Üles-alla, paremale-vasakule kurvid, varingud, pime, keskmine kiirus vaevu küündib 40 km-h, ühtegi peatamiseks mõeldud sopikest, ei mahasõidu võimalust ega inimasustust 50km ulatuses, loomad kah veel teel. Mõni hetk hakkab isegi kõhe, sest oleme veel riskipiirkonnas ja suvalises kohas öömajale jäämine ei ole turvaline. Positiivsest küljest vaadatuna – paak on kütet täis, taevas on selge ja tähed-kuu paistavad ning me oleme neile nii lähedal, teekate ja -tähistus on tipptasemel, kõrgus +- 2000m.
X kohas mägedes peab meid kinni militaarpatrull, kontrollitaks auto sisemust, esitatakse hulk küsimusi, millest me muidugi aru ei saa ja meil lubatakse edasi sõita. See vaheseik lisab kindlustunnet, et keegi ikka valvab olukorra üle ning jätkame teed kas nii kaua kui jaksame või esimese suurema asulani. Otsustame, et enam pimedas ei sõida kui siis ainult kiirteel.
Jõuame kohakesse nimega Yecora ning otsustame siin bensiinijaamas öömajale jääda, aga enne teeme veel väikse ringsõidu, et tajuda kuhu oleme sattunud. Midagi sellist, mida olen telekast näinud – pime, mõned inimesed, üksikud tuled, politseipatrullid sõidavad regulaarselt mööda tänavaid, militaarkomando. Kõige valgustatumad on bensiinijaamad, aga kella 22-st pandi needki kinni – tuli surnuks, vesi keerati kinni ja buenos noches! Enne jõuame veel kohalikus restoranis kõhu täis süüa - polnud sugugi odav, plastmass nõud, toit on ühtlaselt taldrikule laiaks vajutatud, et paistaks rohkem, aga maitselt päris OK. Peremees istus kiiktoolis, uhke sulgedega valge kaabu peas ja vaatas naiste poksimatši J.
Ma olin juba jõudnud magama jääda kui äkki kargab Andres püsti ja autost välja – politsei kõigutab meie autot ja koputab uksele, väljas seisavad ringis ümber meie VÄÄNi kolm autotäit täisrelvastuses politseipatrulli. Õnneks küsiti kust tulete ja kuhu lähete ja sooviti head ööd. Nüüd oli eriti turvaline uinuda, sest teadsime, et keegi valvab meid!
No comments:
Post a Comment