Tutvumine Izabal järve ümbrusega. Kui eile oli ilus päev, siis täna oli IMELINE. Enne reisile tulekut lugesin raamatuid erinevate kesk ja lõunaameerika riikide kohta ning kõige paeluvamaks sai raamatu Minu Guatemala põhjal riik kus ma hetkel olen. Minu lootused oli selle raamatu põhjal nii kõrged, et lausa kartsin nendes pettuda. Siiani suudab selle riigi ilu mind vaimustada. Hommikul väikse kindluse külastamine. Ma ei oska ette kujutada kui lühikesed olid inimesed aastal 1595 kui see rajati, sest minul oli seal veel ok liikuda, aga Andres, kes ei ole mitte pikk mees lõi oma pea ikka korralikult ära.
Väike suplus järves ja liigume järgmisesse külla. Ja seal ootab meid tõeline looduseime – 12m kuumaveejuga, mis langeb külmaveebasseini, seal veed segunevad ja edasi mööda vaikset kärestikku voolab juba soe vesi.
Väike suplus järves ja liigume järgmisesse külla. Ja seal ootab meid tõeline looduseime – 12m kuumaveejuga, mis langeb külmaveebasseini, seal veed segunevad ja edasi mööda vaikset kärestikku voolab juba soe vesi.
Väiksed kuumaveeauru koopad nahkhiirtega, otsime üles kuumaveejoa allikad, kus on vesi nii kuum, et jalaga sisse pista ei saa, peseme ennast ja lihtsalt oleme. Märkamatult mööduvad 4-5h.
Tüdrukud märkavad meie autos ananassi ja satuvad sellest tohutusse vaimustusse ja Andres lubab, et kui oleme veeprotseduuridelt tagasi, siis sööme selle koos ära. Külastame ka kolmandat külakest, seal teeme varajase õhtusöögi ja jälle ratastele. Päevane heaolu tuleb sõiduga pimedas tasa teha. Teed ja isegi kiirteed ei ole siin riigis kõige paremas seisukorras.
No comments:
Post a Comment